YFU orientatsioon Liège'is

Liège'is toimus 4-päevane orientatsioon, kuhu tulid kõik Belgiasse sõitnud vahetusõpilased kokku. Neid oli 30 ning erinevatest paikadest üle Maa :) Eestist, Soomest, Norrast, Leedust, Šveitsist, Saksamaalt, Mehhikost, Ecuadorist, Venezuelast, USAst. Hästi tore oli, sest sai rääkida nii paljude erinevate inimestega nende kultuurist ja poliitikast jne. Sai kõvasti rääkida elust Eestis ja inimestest siin :)
Kuna siin on lahja alkoholi piir 16, siis õhtuti ostsime head Belgia õlut ning nautisime seltskonda :D Üks õhtu käisime ka pubis, kus YFU vabatahtlikud jõid koos meiega ja soovitasid isegi jooke. See oli väga imelik, sest Eestis seda ei juhtuks :) Muidugi õpetasime Saara ja Carmeniga teistele Big Fat Pony't ja see sai kõigi lemmikuks :D

Igatahes see 4 päeva olid superägedad, kuu pärast külastame vahetusõpilastega Walibi'd, mis on suur lõbustuspark Brüsseli lähedal. Muidugi me reisime ka nendega. Nt novembri lõpus lähme Saksamaale Kölni Jõulumarssi vaatama ja veebruaris on reis Pariisi. Can't wait :) See seltskond on siin nii tore :D

Šveitsist Michelle ja Elia, Usast Greg ja muidugi Carmen :)

Nagu näha...lõbus oli :D

Lemmikpilt Carmenist

Mõningatest erinevustest ka Belgias. Siin nad määrivad võid igale poole. Nt saiale pannakse võid, siis moosi. Mu hostvend paneb võid ja Nutellat, mis tundub nii imelik, sest Nutella üksinda on juba paras või :) Sees käiakse välisjalatsites, aga noh ma jooksen tihtipeale ikka sokkide väel ringi :D Minu peres on veel see teistsugune, et mustapesukast on pigem vannitoa kaunistus, sinna sisse asju ei panda :) Must pesu pannakse vannitoa põrandale.

Järgmine nädal tuleb tihe. Mul on vaja teha elamisluba, pangakaart ning bussikaart ja kooli minna, et direktoriga kohtuda. Homme lähme Antoine'i, ta tüdruku Laura ja Laura sõbrannaga Brüsseli lähedale veekeskusesse. Tõotab tulla huvitav nädal :)
Te ei kujuta ette kui mõnus tunne on öelda eestikeelseid halbu sõnu siin, sest keegi ei saa aru :) Nii, et kui vajan ennast välja elada, siis keegi ei kannata :D

Lõpetuseks vaade mu toa aknast

Bisous(põsemusid)
Hanna

Tervitused siit maalt !

Olengi jõudnud kohale. Ma ei tea, kust alustadagi :D

Ega mul polnud enne lendu tunnetki, et sõidan aastaks kuhugi mujale. Lennujaama jõudes oli mind saatma tulnud päris palju inimesi, mis on nii armas. Seal olid Anett, Brigitte, Sigrit, Diana, Eva, Erki, Steven, Loore, Maria, Liisa ja muidugi mu emme, issi ning Hans. Nii armas lihtsalt :) Check-in tehtud, aga ega me siis Carmeni ja Saaraga kuhugi kiirustanud, me jutustasime seal kõigiga, kallistasime ohtral, meenutasime lahedaid aegu. Mu raamatusse kirjutati juurde. Suur tänu kallile Brigittele, kes mulle selle raamatu tegi :) Mmmmuah. No siis polnud ka mingit tunnet, et neid inimesi järgmised 11 kuud ei näe. Siis läks hüvasti jätmiseks... Paljud nutsid, aga mul ei tulnud pisarakestki, kuid kui nägin, et Steven ja Erki ka pisaraid punnitavad, siis tuli mul ka nutt peale ja issit kallistades veel rohkemgi. Noh siis läksin turvaväravatesse, Anett pildistas mu igat sammu, kuid siis kutsuti Anett ka ühe lennujaama töötaja juurde, et ta enamus pilte ära kustutaks, sest seal oli tagaplaanil näha mingeid turvaväravaid vms. Väga kentsakas asi. No ja kui pagas kontrollitut lehvitasin veel viimast korda ning siis tuli nutt peale, sest ma nägin, kuidas emme lehvitas ja aina väiksemaks jäi ja no siis olid pisarad ikka kõvasti valla. Aga noh õnneks olid kohe Saara ja Carmen ka seal ja me hakkasime Belgiast rääkima. Lend nats hilines, aga see pole hullu. Leidsin lennukilt endale mehe ka :D hehe üks hästi nunnu väike poisike jooksis edasi tagasi mööda vahekäiku ja naeratas mulle iga kord :):):)

Musid, kes saatma tulid

Minu mees :)

Kui lennuk maandus, siis jõudis midagi nagu kohale, et millesse ma ennast küll mässisin. Ärevus oli suur :D See Brüsseli lennujaam on suur, kõndisime ikka kõvasti, jõudsime vetsus isegi ühe vetsupildi teha :P Kui kohvrid käes, läksime siis perega kohtuma. Ma ei leidnud alguses kedagi üles, täitsa imelik oli, aga siis nägin Antoine'i ja lehvitasin talle, hakkasin tema poole minema, kuid jah kohver jäi jalgu ja ma kukkusin kohe hopsti kõigi ees käpuli maha :D:D:D Hea algus, Hanna! :D Noh siis musitasime kõik läbi :) Mu hostpere on nii nunnu :D Sain ka teada, et nad ei räägi üldse inglise keelt, mis samas hea, sest ma pean nendega juba praegu prantsuse keeles rääkima. Vahepeal vaatan lolli näoga otsa :D Sõidsime siis koju, issand kui kena linn Houffalize on. Selline mägine ja pimedas tuledes on see võrratu, kunagi saan pildid ka sellest vaatest :D

Mu kodu on nii nunnu. Minu tuba asub kolmandal korrusel ja see tuba... lihtsalt ülim :D hehe mul võrkiik toas. Siuke, kui tahan siis panen üle toa ja laman seal :) konksud olemas ja puha :) Teate voodipesu pole ka enne nii nunnut näinud :D Benjamin oli kirjutanud enne minekut mulle kirja ja kinkind mulle mu isikliku taskuformaadis prantsuse keelse „Väikese printsi“. Aa ja toas on teleskoop ka, nii et nüüd mu hobiks saab tähevaatlus. Siin ka hästi palju lasteraamatuid, alustangi nende lugemisega ja nii see keel tuleb, tasapisi. Oeh, kuidas tahaks nii rääkida nagu nemad. Õhtusöögil nad räägivad igasugustest teemadest, nii lahe on neid kuulata. Õhtusöögiks oli Belgia rahvusroog...friteeritud karulid :) Igas kodus on fritüür kah :)

Nüüd on juba teine päev siin. Käisime Bastogne'es poes. Vaatasime kooli... see on ülisuur. Terve kompleks, isegi kirik on koolil oma. Veel käisime jalutamas, külastasime hooldekodu, kus hostema töötab ja ta ema elab. Nii nunnu hostvanaema :) Siis käisime veel inimestel külas. Musitatakse ohtralt:D Sain ka koduvõtme ja kohaliku kõnekaardi. Number on väga kahtlane :D Õhtul vaatasime koos Antoine'iga "Friendsi" prantsuse keeles. Nii imelik... :D Aga nüüd üks pilt ekstra Anettile tõestamaks, et ma kasutan tema kingitud võtmehoidjat siin.

Mmmuaah kõigile :)
Hanna

Viimane päev Eestis

Homme juba minek, ei suuda ikka veel uskuda.

Täna oli lihtsalt suppppper päev. Kõige pealt oli vanaema ja vanaisa juures kogunemine terve perega. Sõime kõvasti, rääkisime juttu, tegime ohtralt perepilte. Vanaema muidu tegi ekstra minu jaoks täidetud paprikaid...mu lemmik :D Väga tore oli...lihtsalt pole sõnu.

Noh siis Anett helistas ja ütles, et ta tuleb Piritale korraks, et mu kink ikka täna üle anda. Ma olin nõus. Jõudsin siis koju ja Anett helistas, et ootab mind hotelli juures, mina mitte midagi arvamata läksin sinna, kõndisime siis ranna poole ja näen seal inimesi, aga ma ei kahtlustanud midagi, sest seal alati istuvad inimesed. Lähemale jõudes nägin oma sõpru, kes olid mulle head aega ütlema tulnud :D:D:D Ma olin sõnatu! Kõik tulid kallistama, meil oli seal päris suur pundar :) Kohale olid tulnud Anett, Eva, Claudia, Steven, Sigrit, Erki, Erki tšikk Krista ja veel üks poiss, kellel oli kentsakas hüüdnimi :D Lihtsalt nii nunnu. Rannas oli pandud pikniku lina, kus oli krõpse, NUTELLAT, juua ja Mesikäpa Dops( just valge täidisega, mis maitsevad mulle rohkem). Sõime seal ja rääkisme juttu, nii lõbus oli. Vahepeal jooksin koju oma mälestuste raamatut tooma, kuhu kõik kirjutasid :)
MUL ON IKKA NII LAHEDAD SÕBRAD !!!
Noh siis tuli aeg minekule sättida ja enamus lubasid lennujaama ka saatma tulla :)

Praegu on kohver enamvähem koos. Üldse pole tunnet, et nüüd lähengi 11 kuuks ära, pigem on tunne, et minek võistlusreisile ja paari päeva pärast tagasi. Ei tea kuna kohale jõuab, et alles juulis näen jälle oma siinseid sõpru.

Järgmine postitus juba Belgiast!

xx Hanna

Varsti minek

Oeh jah... see 21. august aina läheneb ja läheneb. Ma ootan seda, aga samas tuleb närv ka sisse. Kahjuks lähedaste juures ei saa väga öelda: "ooo ma tahan juba minna!" sest siis on tavaliselt vastuseks (kurb)vaikus või küsimus: "Tahad meist lahti saada? Meid igatsema ei hakka?"(hetk tagasi mu õe laused) MUIDUGI ma hakkan igatsema kõiki, aga seda on nii raske seletada, mis mu sees toimub. Ma tahan hullult minna, sest see kõik on nii huvitav ja kui ma loen nende blogisid, kes on juba oma vahetusmaale kohale jõudnud, siis jõuab ikka pähe kui lahe see kõik on... AGA samas nii kurb(tõsiselt kurb) on jätta kõik kallid inimesed maha. Tihti mõtlen, et mis siis saab kui ma tagasi tulen. Järsku mu kõik siinsed sõbrad on kadunud... No paljud on lubanud ka, et ei nad kao kuhugi :D Mu sees on kõik väga keeruline hetkel, ma arvan, et sellest saab ainult aru see isik, kes on ise minemas vahetusaastale või seal juba käinud.

Kallid sõbrad, ärge olge kurvad, et ma ära lähen... Te ei pane tähelegi kui ma 11 kuu pärast tagasi olen ja hakkan teid tüütama oma Belgia lugudega.

Belgiast nii palju, et ma valisin Benjaminiga(vanem hostvend, kes läheb USAsse) oma valikained ära...muidugi ma valisin kõige raskema suuna ehk G2. Sellega saab tutvuda siin: http://www.indse.be/node/22 ehk ma võtsin nädalas 6 matat ja 6 science tundi. No ma olen siuke reaalinimene :D Ma tahtsin ikka 6 science tundi võtta, sest üks nendest toimub laboris ja kuna meie koolis pole sellist asja nagu labor, siis ma tahtsin ikka järele proovida. Emps ütles ka, et ma võtaks ikka kõik, mis võimalik...küll ma hakkama saan. Aaa ja siis ma võtsin veel Science Sociales ehk sotsiaalteadused ehk siuke poliitika ja stuff. Võimalik oli võtta ka majandusteadused, kreeka või ladina keel :P aga jah mind kisub ikka sinna poliitika ja rahvusvaheliste suhete poole.

Hmm mis veel... Noh meie koolis on kahe paralleeli peale kokku ca 60 õpilast, seal on 8 paralleeli... ehk väga palju õpilasi. Benjamin ütles umbkaudse arvu ka, aga ma ei mäleta :D

Minu uus kool

Praegu polegi rohkemat kirjutada. Kallid olete!

Mmmmuuuuuuaaaah!

Hanna